Pole ma kunagi: kuumus 1

Ma pole kunagi poes riiulite vahele peitu pugenud, et tuttavaga rääkimist ja seda piinlikku 'mis teed ka' small talki vältida.

Ma pole kunagi lugenud sõnumit notificationist ja hiljem tuimalt väitnud, et sorri, polnud levi või ei näinud.

Ma pole kunagi taarat nii kaua nurka kogunud, et rõdule tekkis oma isiklik ja kergelt kääriv pandiautomaadi ootesaal.

Ma pole kunagi Selveri iseteeninduses pulssi lakke ajanud, kui masin tühja koha pealt röögatas: 'Oota teenindajat!'

Ma pole kunagi võõrale koerale tänaval imeliku peenikese beebihäälega 'nunnununnuts' teinud ja siis omanikku häbenenud.

Ma pole kunagi tänaval olulist telefonikõnet teeselnud, et pensionisamba müüjatest sujuvalt mööda purjetada.

Ma pole kunagi talvel kiilasjääl kukkumist vältides teinud selliseid liigutusi, et võiksin minna Eurovisioonile taustatantsijaks.

Ma pole kunagi valgusfoori nuppu viis korda järjest peksnud, nagu see tooks rohelise mehikese kuidagi kiiremini kohale.

Ma pole kunagi öelnud kino piletikontrolörile 'sulle ka!', kui ta soovis mulle head filmi.

Ma pole kunagi jätnud poes suvalist asja täiesti valesse riiulisse, sest ma lihtsalt ei viitsinud teise saali otsa tagasi jalutada.

Ma pole kunagi Elroni rongis ukse juures paanitsenud, kartes, et ma ei oska seda rohelist nuppu õigel ajal vajutada ja jään peatusest maha.

Ma pole kunagi nuusutanud põrandalt leitud särki ja otsustanud, et see käib ühe viisaka päeva kontoris või loengus veel küll.

Ma pole kunagi duši all kujuteldavat vaidlust pidanud ja selles loomulikult mingi absoluutselt hiilgava argumendiga võitjaks jäänud.

Ma pole kunagi kellegi Instagramis nii sügavale kaevunud, et tekkis surmahirm kogemata tema 2015. aasta udust pilti laikida.

Ma pole kunagi põrandale kukkunud toitu kiirelt suhu pistnud ja endale õigustuseks midagi 'viie sekundi reeglist' pomisenud.

Ma pole kunagi hambaarstile tuima näoga valetanud, et ma kasutan hambaniiti absoluutselt iga jumala päev.

Ma pole kunagi scrollinud KV.ee-s poole miljoni euroseid kortereid ja kritiseerinud nende sisekujundust, samal ajal kui omal on kontol viis eurot.

Ma pole kunagi tänaval komistades peaaegu käpuli lennanud ja siis teeselnud, et see oli osa mu uuest väga sportlikust sörkimisstiilist.

Ma pole kunagi söönud salatit otse plastkarbist või suppi otse potist, et ei peaks jumala eest pärast ühte kuradi kaussi pesema.

Ma pole kunagi guugeldanud oma suvalist köha ja veennud ennast diagnoosi lugedes, et mul on jäänud elada maksimaalselt kolm nädalat.